Teadmusjuhtimine – I moodul

Teadmusjuhtimise mõiste ja olemus

Olen nõus Harry Scarboroughi teadmusjuhtimise (Knowledge management) definitsiooniga.   Teadmusjuhtimine on protsess või praktiline tegevus teadmiste loomiseks, kogumiseks, jagamiseks ja kasutamiseks organisatsiooni õppimise ja tegevuse tõhustamiseks.

Teadmusjuhtimine on asutuse sisene teadmiste juhtimine eesmärgiga luua asutusele lisaväärtust strateegiliste ja taktikaliste väljakutsete lahendamiseks. Teadmusjuhtimine hõlmab enda alla algatusi, protsesse, strateegiad ja eeldab, teadmiste säilitamist, hoiustamist, hindamist, jagamist, täpsustamist, ning loomist.

Teadmusjuhtimine seega tähendab  tugevat seost asutuse eesmärkide ja strateegiate vahel, samas hõlmab see teadmisi, mis on kasulikud mõnede eesmärkide saavutamisel ja mis loovad väärtust asutuse juhtimisel.

Teadmisjutimine annab võimaluse kohanduda kiiresti muutuvas ühiskonnas, säilitades organisatsiooni väärtused ja tugevused. Teadmusjuhtimine loob eeldused  ja võimalused organisatsioonis oleva potentsiaali maksimaalseks kasutamiseks.

Teadmusjuhtimine eeldab arusaamist järgnevatest asjaoludest:

• Kus ja millisel kujul  on olemas teadmised;   
• Mida asutus peab teadma;
• Kuidas edendada  asutuse kultuuri soodustavat õppimist, teadmiste jagamist ja loomist;
•  Kuidas tagada et konkreetsed teadmised oleksid konkreetsetele inimestele kättesaadavad õigel ajal;
• Mis  on asutuse uute teadmiste omandamise ja loomise võimalused;
• Kuidas hallata kõiki neid tegureid nii, et suurendada asutuse jõudlust, võttes arvesse  strateegilisi eesmärke ja lühiajaliste võimalusi ja ohte.

Tähtis on teadlik tegutsemine saavutatud teadmuse säilitamiseks. Teadmusjuhtimise eesmärk on leida vahendeid, meetodeid, mehhanisme, tehnoloogiaid, strateegiaid ja poliitikaid, et muuta töötaja personaalsed kogemused, teadmised ja teadmus organisatsiooni teadmuseks ehk kollektiivseks teadmuseks (asutuse intellektuaalseks kapitaliks) ning luua tingimused uue teadmuse loomiseks tagamaks organisatsiooni produktiivsus ja konkurentsivõime teadmistepõhises ühiskonnas.

Teadmusjuhtimine peaks looma/pakkuma õigeid vahendeid sealhulgas inimesi, teadmisi, struktuure (meeskond jne), asutuse sisekultuur, jne õppimise edendamise eesmärgil. See peaks mõistma ka uute loodud teadmiste väärtust. Asutuse siseselt oleks tarvilik tagada konkreetsete teadmiste kättesaadavust konkreetsele inimesele konkreetsel ajal. Asutuse teadmusjuhtimise protsessi peaks pidevalt hindama,täpsustama, kohaldama  pikaajalistele ning lühiajalistele eesmärkidele, strateegiatele vastavaks.

Teadmusjuhtimise definitsioonist selgub, et sellest sõltuvad  asutuse teadmuse loomise ja muutmise mehhanismid, asutuse intellektuaalne mälu ja selle edasi kandmine, asutuse sisene õppetegevus ja kultuur. Seega kasutades teadlikult teadmusjuhtimist on võimalik  tagada konkreetse asutuse konkurentsivõimet, tulemuslikkust eesmärkide saavutamisel ning püsimajäämist.

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

Uurides mitmeid inglise keelseid allikaid tahaksin siinkohal tuua ühelt teadmusjuhtimise alaselt lehelt eesti keelde kohandatud materjali teadmusjuhtimise kontseptsiooni arengust. (D.Skymre Associates, 2011)

Teadmus on  tunnistatud oluliseks eeliseks. Juhtimise kirjanik Peter Drucker kasutas  teadmustöötaja (knoweledge worker) mõistet 1960 ja Fortune toimetaja Tom Stewart  tõi esile “aju võimu”  (brainpower) 1990-ndate alguses. 1995. aastal, teadmiste juhtimine sattus juhtide tähelepanu alla ning hakkas kiiresti laiali levima. See  põhjustas  menuka Nonaka ja Takeuchi raamatu “The Knowledge-Creating Business ” väljaandmist  ning  tekitas eeldusi Arthur Andersen ja APQC koostöös korraldatud konverentsi “Knowledge for Strategic Advantage” kokkukutsumiseks. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni arengus saame rääkida mitmest osaliselt kattuvast arengufaasist:

* Enne teadmusjuhtimist ( Before Knowledge Management) ( enne 1995 aastat ka) – inimesed tegelesid sellega kuid ei kutsutud seda tegevust teadmusjuhtimiseks. Näiteks kiviaja inimene näitas oma hõimulastele küttimise ja koriluse põhimõtteid ja võtteid. Islandi saagad ning mõned vanemad organisatsioonid nagu näiteks Kuninglik Ühing on ka näideteks teadmuse jagamisest  teatud inimühiskonna liikmete vahel.

*

Ärkamine ja tekkimise (Awakening and Emergence) (umbes 1995-1997). Teadmusjuhtimine muutub selgesõnaliseks.  Sattub juhtimisalaste konverentside päevakorras erilise tähelepanu alla. Selle perioodi lõpuks ilmub  palju uusi raamatuid mis on otseselt või kaudselt teadmusjuhtimisega seotud. Tegelikult ainult mõned üksikud  ettevõtted rakendasid teadmusjuhtimist oma ametliku arengustrateegia osana. Valdavalt asutused, mis rakendasid teadmusjuhtimist olid väga teadmuspõhistest sektoristest nagu: nafta, kemikaalide, farmaatsiatoodete tööstus ja kõrgtehnoloogia. Geograafiline levik  kattis enne kõike Põhja–Ameerikat ja Põhja-Euroopat.

* Trendiga kaasaminek ja ja uuesti määratlemine (Bandwagon and and Relabelling) (1997-1999).Teadmusjuhtimine oli laialdaselt reklaamitud asutuse ühe strateegilise vahendina just erinevate kuulsate ärikonsultantide poolt, kes levitasid oma  asutuse sisest nägemust ja teadmusjuhtimise kavasid. Tulemusena  hakkasid ka suured ja väiksemad IT  ja tarkvara ettevõtted oma teenuseid ja tooteid  määratlema teadmusjuhtimise lahendusena/teenusena. Suurettevõtete kasvav arv tingis ka vajaduse formaalse teadmusjuhi/ koordinaatori ametikohtade järele. Need inimesed tõid teadmusjuhtimise alla uusi algatusi  ning olemasolevaid programme, mis olid algselt teiseks eesmärgiks koostatud nt äri teisenemine või õppiv organisatsioon.

* Majanduskasv, segmentieerimine ja konsolideerimine
 (Growth, Segmentation and Consolidation)(1998-2005).Teadmusjuhtimine on üha enam levinud  hülmates enda alla erinevaid ülesandeid, erineva suuruse ja tähtsusega asutusi, erinevaid majandussektoreid, erinevaid geograafilisi piirkondi. See on omanäoline teadmusjuhtimise lõiming kõigega: teadmusjuhtimine ja riskianalüüs, teadmusjuhtimine ja turundus, teadmusjuhtimine  ja innovatsiooni,  teadmusjuhtimine ja kvaliteet jne. Samuti on tunnustatud eraldiseiseva akadeemilise distsipliinina, aidates kaasa mitmele ülikooli magistriõpe kursuse tekkele. Ometi  teadmusjuhtimise üldine olukord sel ajal varieerus olulisest kõrgetasemelisest initsiatiivist kuni järjekordse projektini.  Mõned ettevõtted hajutasid oma teadmusjuhtimise kesksed meeskonnad erinevate äriüksuste vahel, mõnedes asutustes teadmusjuhtimise algatused ei õnnestunud. 

* Ümberhindamine ja  ümbersildistamine (Re-evaluation and Redefinition) (2001-2005).Enamus ettevõtteid puutuvad teadmusjuhtimisega esimest korda kokku, samas kui mõned ettevõtted saadavad oma teadmusjuhtimisosakonnad laiali. Kiiresti kasvav päring teadmusjuhtimise  eristustunnsute ja olemuse kohta, kuna teadmusjuhtimine omamoodi toestab mitmeid teisi asutuse initsiatiive nagu  innovatsiooni, kaubandust ja kliendisuhete haldust. Tähelepanuväärne on see, et enamus teadmusjuhtimise eestvedajatest on oma tooteid  järjekordselt ümbersildistanud sisu juhtimiseks (content management), portaalide või suurettevõtete teabelahendusteks (information management).

* Uue identiteedi otsinguil  (In Search of New Identity)  (alates 2004. aastast). Veebipõhine ja sisuhaldamise tehnoloogia muutub küpsemaks, IT-toega teadmusjuhtimise lahendused muutuvad igapäevasemaks. Samuti on taas teadmusjuhtimisel huvi “inimliku poole” vastu, millele on kaasa aidanud selliste sotsiaalnetehnoloogiate nagu ajaveebid (teadmusjuhtimine nn rohujuure tasandil), wikid (arenevate teadmiste peeglina) ja Facebook nagu ‘Yellow Pages'(tea-kes) kasutuselevõtt .

Märgatavaks panuseks teadmusjuhtimise kontseptsiooni arengusse võiks pidada järgmisi saavutusi:

• Polanyi arendas oma 1958. aastal ilmunud raamatus „Personal Knowledge“ ideed teadmuse ’vaikivast dimensioonist’ (silent dimension) ja tutvustas mõisteid varjatud teadmus (tacit knowledge) ja väljendatav teadmus (explicit knowledge);
•  1959. aastal võttis Peter F. Drucker kasutusele mõiste teadmustöötaja (knowledge worker);
• 1986. aastal publitseeris Rootsi juhtimisteoreetik Karl-Erik Sveiby koos Tom Lloydiga raamatu The Know-How Company;
• 1991. aastal määrati Leif Edvinsson firma Skandia intellektuaalse kapitali asepresidendiks; see oli esimene ametikoht, mis oli otseselt seotud teadmusjuhtimisega;
• 1991. aastal avaldas Ikujiro Nonaka Harvard Business Review-s artikli The Knowledge Creating Company, mille põhjal ta avaldas hiljem koos Hirotaka Takeuchi’ga samanimelise raamatu The Knowledge Creating Company: How Japanese Companies Create the Dynamics of Innovation (1995);
• 1993. aastal ilmus Tom Stewart’i artikliteseeria ajakirjas Fortune intellektuaalsest kapitalist, mis aitas tõsta teadlikkust teadmusjuhtimisest;
• 1993. aastal publitseeris Karl Wiig ühe esimestest teadmusjuhtimisealastest raamatutest Knowledge Management Foundations;
• 1995. aastal korraldati esimene konverents Knowledge for Strategic Advantage Ameerika Ühendriikides Houstonis;
• 1995. aastast hakkas teadmusjuhtimist soodustama ka Euroopa Liit finantseerides ESPRIT programmi raames teadmusjuhtimise projekte;
• 1996. aastal toimus esimene teadmusjuhtimise konverents Euroopas;
• 1998. aastal pealkirjastas maailmapank oma maailma arenguaruande järgnevalt: Knowledge for Development

3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused

Teadmusjuhtimises eristatakse kolme arenguetappi:

Esimene etapp on seotud kiire IKT valdkonna arenguga 1990-ndatel aastatel. Infokeskonna kiire areng andis võimaluse ka asutusesiseselt kasutada uusi võimalusi, et saavutada kiirem info vahetus erinevate struktuuride vahel ja vältida info kadumist. Selles etapis arenes kolm teadmusjuhtimise komponenti – teadmusvarade juhtimine, teadmustehnoloogiad ja teadmuse hindamine.

Teises etapis tõusis olulisele kohale inimressurss ja selle väärtused. Peeti oluliseks organisatsiooni sisest õppimist, kujunesid välja kogukonnad, kus jagati praktilisi kogemusi ja jagati teadmisi. Kujunesid välja mõisted  – organisatsiooniline õppimine, organisatsioonikultuur, intellektuaalne kapital.

Kolmandas etapis kerkis esile infosüsteemide olulisus seoses infodisaini- ja struktuuriga. Keskenduti otstarbekale info edastamise süsteemidele ja organiseerimisele, et kasutajal oleks lihtne leida vajalik info ja ta teaks kust ja kuidas info kätte saada. Teadmusjuhtimisse lisandusid mõisted – teadmiste arhitektuur, teadmuseestvedamine, muutustejuhtimise strateegia.

4. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhimise lähtealusteks on organisatsiooni teadmine ja teadmus. Teadmusjuhtimise protsesse käivitav jõud võib olla tehnoloogiline, organisatsioonililne ja kultuuriline. Organisatsioonis tekib teadmuse saavutamise vajadus. Vaja on luua inimest väärtustav ja koostööle orienteeritud organisatsioonikultuur, mida toetab infrastruktuur ja juhtimissüsteemid.
Teadmusjuhtimine on väga tihedalt seotud organisatsiooni teadusega ja juhtimisteadusega, mis hõlmab endasi nii ärijuhtimist, kui mis tahes organisatsiooni juhtimist. Leian, et teadmusjuhtimist saab rakedada igas organisatsioonis. Erinevad teadlased seostavad teadmusjuhtimist raamatukogu ja  infoteadusega, kommunikatsiooniteadusega.

Teadmusjuhtimine on seotud:

• Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli

• Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises

• Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas Seosed teiste valdkondadega

• Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud:

– infojuhtimise ja dokumendihaldusega,

– juhtimisteooriaga,

– informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega,

– õppimise psühholoogiaga,

– eetikaga, jne..

5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Infojuhtimine keskendub organisatsiooni tõhusale info haldamisele ja edastamisele, et saavutada paremisi püstitaud eesmärke. Informatsiooni saab talletada ja säilitada. Teadmusjuhtimine keskendub inimeste teadmistele, sest teadmus on inimesressursiga lahutamatult seotud. Seega teadmisjuhtimise oluline eesmärk on luua strateegiad, mille kaudud saab inimestes teamisi kasutada asutusele vajalikul hetkel.

6. Teadmiste tüpoloogia

Teadmiste hierarhia pakuti välja Zeleny poolt 1987.aastal, see illustreerib ideed, et faktid, mis on mõtestatult organiseeritud moodustavad andmed, informatsiooni, teadmised ja lõpuks teadmuse. Selline püramiid loob mulje, et andmed esinevad võrreldes teadmusega märksa suuremas koguses.

Teadmiste tüpoloogias nimetatkase nelja komponenti :

• Andmed (Data),
• Informatsioon (Information),
• Teadmised (Knowledge),
• Teadmus/tarkus (Wisdom).

Mõningaid lähenemisi teadmiste hierarhia erinevatele komponentidele:

Andmed (data, tieto, данные) – informatsiooni koostisosad (märgid, sümbolid või nende kogumid), mis sobivad kogumiseks, töötluseks, säilitamiseks, edastuseks või tõlgenduseks.

Informatsioon (information, informaatio, информация ) – andmed, teated, faktid, ideed sündmuste, asjade, protsesside, nähtuste jne. kohta. Konteksti asetatud andmed, millel on reaalne või oletatav väärtus vastuvõtja jaoks, andes andmetele semantilise või kvantitatiivse väärtuse. Teavikutes sisalduv või suuliselt esitatav (süstemaatiliseks) kasutamiseks korraldatud faktide, sündmuste ja tõdemuste kogu.

Teadmised (knowledge, tieto, знания) – indiviidi poolt omandatud ja tõlgendatud informatsioon. Tõlgendatud informatsioon, mis lühema- või pikemaajaliselt on kinnistunud inimese mällu. Inimese teadmised võib jaotada väljendatavateks ja vaiketeadmisteks.

Teadmus (knowlegde, tietämys, знания – wisdom). M. Firebaugh (1988): informatsioon tähendust omavas kontekstis. S. Ohsuga (1986): arvutis säilitatav informatsioon, mis on formaliseeritud vastavalt struktuursetele reeglitele ja mida arvuti suudab autonoomselt kasutada ülesannete lahendamisel selliste algoritmide järgi, nagu on näit. loogiline tuletamine. Sõnaraamatutes (ÕS – 1976, EKS – 1999) on teadmus defineeritud kui teadmised, millegi kohta (kogumina), indiviidi teadmised ja vaiketeadmised.

Indiviidi teadmus – indiviidi teadmised ja vaiketeadmised (väljendamatud teadmised).

Organisatsiooni teadmus – ühise eesmärgi saavutamiseks suhtluse käigus loodav, ressursina kasutatav indiviidide teadmiste ja vaiketeadmiste kogum.

7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Teadmusjuhtimises eristatakse kolme peamist teadmiste hankimise allikat:

• Parim kogemus või hea praktika (Best Practices) – organisatsioonis on olemas hea praktika kirjeldus, mis aitab paremini eesmärke saavutada.
• Organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory) – see koosneb erinevatest dokumentidest, mateerjalidest, andmetest, kirjesldustest.
• Praktikakogukonnad (Communities of Practice) – ühist huvivaldkonda omavate isikute võrgustik, mille kaudud jagatakse kogemusi ja teadmisi.

8. Vaikiv ja väljendatud teadmus.

Teadmust on väga paljudel erinevatel viisidel liigitatud ja käsitletud nii ühiskonna, organisatsioonide, gruppide kui ka üksikisiku tasandil. Teadmusjuhtimise seisukohalt on oluline defineerida varjatud ja väljendatud teadmuse mõisted. Teadmuse nn varjatud väljendatud dimensioon on üks kõige enam diskussioone tekitanud teema teadmusjuhtimises.

Varjatud teadmus ( tacit knowledge)on isiklik teadmus, mille on inimene saavutanud läbi oma kogemuse ja mis on seotud tema veendumuste, uskumuste ja väärtustega. Varjatud teadmus võib olla nii tehniline kui ka vaimne. Inimene tihti ei pruugi ise teadagi, mida ta teab. Tema teadmus avaldub mingis konkreetses situatsioonis – näiteks jalgratta sõit.
Väljendatud teadmus (explicit knowledge) on artikuleeritud teadmised. Inimene väljendab sõnades teadmisi, loob juhendeid, dokumente, kirjeldab protseduure jne.

 Kasutatud allikad:

1. David Skymre Associates, 2011. The evolution of Knoweledge Management 
2.  Alan Frost,  2012. Knoweledge Management Definition KMT – An Educational KM Site.
3. Sirje Virkus, 2015. I Mooduli konspekt.  Tallinna Ülikool

Kaitstud: Tallinna Pae Gümnaasiumi taristu ülevaade

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Merrilli õppedisaini mudel

Merrilli õpetamise põhiprintsiibid:

Merrill’i mudel koosneb järk-järgult laienevatest ülesannete seeriast, millele paneb aluse terviklik probleem, mis on püstitatud autentsetes tingimustes.

Iga ülesanne koosneb kolmest osast:

1. alusinfo tausta kujundamiseks;
2. eesmärk, mis tuleb saavutada;
3. lahendus, mis väljendub eesmärgi saavutamiseni viivas järjestatud tegevustes.

Kui probleem on määratud, jaotatakse see väiksemateks ülesanneteks, mida teostatakse erinevates olukordades, järgides põhimõttet lihtsamast – keerulisemale.

Õppimine on tõhusam, kui õpilane mõistab, et antud teadmisi on tal ka tulevikus vaja ja ta oskab neid reaalse eluga siduda. Õpitakse ülesannete lahendamise kaudu. Õppimine põhineb eelnevate teadmiste meeldetuletamisel ja rakendamisel.

Disaini mudel näeb välja  6 üksteisest lähtuva ringina, mis meenutab lainetust tiiki visatud kivi ümber, siit ka selle nimetus “Kivike tiigis” disaini mudel:

• Probleem/kontekst (Whole Task): eluline/kontekstauliseeritud probleemipüstitus

• Jada (Progression): õpitegevuste ja –ülesannete järk-järgult keerulisemaks muutuv jada

• Osised (Components): info (information-about, parts-of, kinds-of, how-to, and what- happens), elulised juhtumid, õppematerjalid, õpiobjektid (NB! Minu joonisel on  p.2 ja p.3 ühel real vaid radiaaldiagrammi piirangute tõttu, tegelikult peaks veel üks ringike seal olema)

• Strateegia (Strategy): õpetamise strateegiad, võtted

• Disain (Interface): õpikeskkond, kujundus

• Teostamine(Production)

Merrill’i järgi on neli põhilist viisi õpiväljundite saavutamiseks:

1. Selgitamine – esitlus, tutvustus;
2. Näitlikustamine – demonstreerimine, visualiseerimine;
3. Refleksioon – meenutamine, analüüs, küsimuste esitamine;
4. Teostamine – saadud teadmiste, oskuste, vilumuste rakendamine;

Disaini osas õpistrateegia ja õppesisu kujundatakse järkjärguliselt õpiobjektiks.

Kuidas võiks Merrili mudel ühes tunnis toimida?

Õpilastele tunnis tutvustatakse probleemülesannet (Nt. Kirjutada enda elulugu), seejärel tunni jooksul õpetaja annab õpilastele vajalikud oskused, vilumused, mallid,  skeemid  ( Nt. konkreetne sõnavara, lausemallid) probleemülesande lahendamiseks. Õpilased proovivad probleemülesannet lahendada. Järgmisena neile antakse ülesanne, kus nad saavad juba olemasolevaid oskusi, vilumusi jms kasutada, (nt:Etteantud näidise või tugipunktide järgi oma eluloo kirjutamine) vajadusel õpetaja juhendab ja õpetab uusi meetodeit konkreetse ülesande lahendamiseks. Viimane probleem on ka kõige keerulisem probleem (nt. enda eluloo kirjutamine), mida õpilane peab iseseisvalt lahendama, ilma õpetaja poolse abita. Tunni lõpus võetakse kogu protsess kokku(nt:meenutades milliseid vahendeid, oskusi ja vilumusi, milliseid meetodeid ja samme on tunnis vaadeldud, selleks et õpilane suudaks iseseisvalt oma eluloo kirjutada.)

Kui õpilane on toime tulnud probleemülesande lahendamisega, saab ta lahendamiseks uued elulised ülesanded, kus ta saab taaskord oma õpitud teadmisi rakendada.

Merrilli ideede järgi õpetades on vaja õpetajal  teha väga palju tööd, et välja töötada kõik vajalikud ülesannete jadad, mille lahendamine toetaks probleemülesande käigus püstitatud õpitväljundite saavutamist. Lisaks tuleks valida sobiv õpikeskkond.

Kasutatud kirjandus:

Merrill, D. 2002. A Pebble-in-the-Pond Model  For Instructional Design http://www.ispi.org/archives/resources/Vol41_07_41.pdf

Merrill, D. 2007. A Task-Centered Instructional Strategyhttp://mdavidmerrill.com/Papers/Task_Centered_Strategy_published.pdf

1:1 arvutikasutus

Ülesanne 3: 1:1 arvutikasutus

Minu elu mobiiliseadmete kasutamises oma igapäevatöös ja õppimises võib jaotada kaheks: enne augustit 2014 ja peale seda. Miks see just nii on? Vastus on lihtne. Augustis 2014 osalesin ma Gustaf Adolfi Koolituskeskuse kahepäevasel konverentsil “IKT’st lihtsalt ja moodsalt”. Osalemine sellel üritusel näitas mulle, et mu seni pigem tagasihoidlikud pürgivused ja katsetused mobiiliseadmete kasutamisega igapäevatöös on katsetused õiges suunas. Oli tore näha kuidas see juba praktikas töötab ning õppida praktikutelt mis ja kuidas toimib. See oli võrratu kogemus, mis andis mulle julguse ja inspiratsiooni.

Mobiilseadmete kasutamine töös enne augustit 2014.

Mobiilseadmeid olen kasutanud oma igapäevatöös VOSK põhimõttel, kui iga õpilane toob tundi ja sihiotstarbeliselt kasutab tunni vältel oma seadet. Kuna kõik see oli enamasti minu jaoks omaalgatuslik, siis üritasin ise otsida ernevaid äppe ning katsetasin kui leidsin midagi huvitavat. Äppidest, mida olen kasutanud juba varem: Quizlet, Sõnar,- sõnade õppimiseks keeletunnis.  Olen ise Quizletisse loonud õpilastele  76  tunnisõnastikku, Sõnarist oleme uurinud erinevaid vorme ja  eesti keele reegleid.

Maps rakendust ja äppi olen kasutanud tundides mingisuguse teekonna või matka planeerimise ülesandes. Kujundavaks hindamiseks olen kasutanud ClassDoJo äppi, see oli mugav ka sellepärast, et hoidis ka õpilasi motiveerituna.

Linnuaabitsat, kahepaiksete äppi kasutasime LAK-õppe tundides, mis olid pühendatud erinevatele elukooslustele nt: Mets, Soo jne

Maps, ClassDojo, Linnuaabits, Kahepaiksed, Kes käis?

Mõeldes erinevate äppide kasutamisele personaalse õpikeskkonna vaatevinklist võin täiendada seda nimekirja selliste äppidega nagu iBooks, Qrafter (QR-koodide äpp) Skype, Viber. Nagu näha oli mu mobiiliseadmetega seotud kogemus peaagu olematu.

Mobiiliseadmete kasutamine töös peale augustit 2014

Tulles peale seda seminari oma kooli, säravate silmade ja ideedeküllusega, hakkasin vaikselt ka kolleege mobiiliseadmete kasutamisega tunnis harjutama. Seminaril sain terve nimekirja asjadest, mida saaks kasutada erinevates ainetes ning nägin ka seda, kuidas konkreetselt üht või teist äppi kasutada saab. Installisin äppid endale nii telefoni kui ka tahvelarvutisse ja hakkasin ise katsetama. Selliste, minu jaoks tol ajal, uute äppide seas olid KeyNote, Pages, QR reader, EraserFree, ChatterKid, PuppetEdu, ThingLink, Samblikud, Elements 4D, LiveButterflies, iMotionR, iMotion, iPhysics, Wolfram Alpha  Kahoot, Socrative jms.

ChatterKid’i abil proovsime lastega teha naljakaid videosid, üks näide minu  tehtud videost on siin.

Kahoot’i ja Socrative’i abil mitmekesistasin tunnikontrolle eesti keele ja inimeseõpetuse tundides, koostades teste, mida õpilased said koheselt ka katsetada.

Selle aasta augustis käisin samuti Gustaf Adolfi Koolituskeskuse poolt korraldatud seminaril “IKT koolis täna ja homme”, kus lisaks juba tuttavatele äppidele tuli palju uusi ideid nende äppide kasutamise kohta tundides, juba vaadates kooli haridustehnoloogi pilguga. Palju ideid olen saanud ka selliselt blogilt nagu Apple Koolis

Peale selliseid koolitusi, tekib ka endal isu väikeste avastuste tegemiseks. Minu jaoks selliste väikeste saavutuste-avastuste kuuluvad mitu äppi VideoScribe, millest oli juttu varasemates postitustes, Mindomo – enamasti uue võimalusena teha esitlust. StarWalk – tähistaevaga tutvumiseks ning nii mõnigi teine.

Kokkuvõttes võin öelda vaid seda, et kui 1:1 arvuti või siis, mobiilseadme kasutuse kohta oled ettekujutust saanud, on sellest juba raske loobuda. Pea töötab uute ja huvitavate ideede leidmise suunas ja kõige selle huvitava rakendamise suunas oma igapäeva õpetamises.

Pakutud materjalidest hetkel mulle kõige rohkem pakkus huvi Tablets and Apps in Your School ning Tablets in the Classroom A Practical Guide to Planning and Deploying Large-Scale Tablet Initiatives. Need kogumikud on väga praktilised, kui mõtlete oma koolis tahvelarvuteid kasutusele võtta. Põhjalik ülevaade teooriast, koos praktiliste soovituste ja näidetega. Eriti meeldis mulle see, et kogumikes tutvustatakse mitut võimalust.