Ülesanne 5.Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Ülesanne 5.Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Valisin lugemiseks Hakkarainen, K. & Paavola, S. Toward trialogical approach on learning artikli.

Selles artiklis on juttu Soome ,,Tiigrihüpest”, mis  toimus 1980-90.aastatel. Sel ajal, suure initsiatiivikuse lainel hakati kõiki õppeasutusi varustama arvutite ja IKT seadmetega pöörates rohkem tähelepanu pigem infotehnoloogilisele taristule kui võrd õpetamise meetodite kaasajastamisele. IKT vahendeid kasutati pigem õpitu harjutamiseks erinevate vahendite abil. Siinkohal tooks paralleele olukorraga meie koolides, kus hetkel enamasti kõik koolid on varustatud IKT seadmetega, kuid nende kasutamine õppetöös on enamasti olnud pigem tagasihoidlik ning ühetaoline (s.t töö esitlustega ja interaktiivsete  harjutustega)

Aastatuhande vahetamise lävel hakkas arenenud riikides vaikselt kohale jõudma senise õppekäsituse ja metoodika ümbermõtestamine ja ümberkujundamine, mille tulemusena on hakatud IKT seadmeid õppetöös rohkem kasutama, IKT vahendite kasutamine muutus mitmekesisemaks ning  õppimise keskseks protsessiks on saanud, mitte teadmiste reprodutseerimine nagu varasemal ajal, vaid pigem teadmiste loomine probleemülesannete lahendamiseks. Senise traditsioonilise metoodika asemele tuli metoodika, mis kaasas õpilast rohkem andes võimalust kaasa mõelda, avastada, rakendada, luua ehk siis aktiivõpe meetodid.

Tuues jällegi paralleeli meie riigiga, meil see faas on alles arenemisjärgus. Arvan et selle kulgemisele aitab kindlasti kaasa võrdlemisi hiljutine idee haridustehnoloogide vajalikkusest õppeasutustes.

Õppekäsitus on selline asi, mis on üsna raskesti muudetav ja konservatiivne, kuid ka sellel on oma muutumise dünaamika ning IKT vahendite kasutamine õpetöös aitab, minu arvates, sellele muutusele vaid kaasa.

IKT vahendite kasutamine õppetöös laiendab traditsioonilise õppekäsituse piire sellega, et ajalised, ruumilised piirid ei sega nagu varem õppijaid teadmiste omandamisel, pigem loovad lisavõimalusi koostööks teiste õppuritega, avardades omakorda ka koostööpartnerite ringi. Koostöö partneriks sellise õppekäsituse raames saab olla nii klassikaaslane, õpetaja, lapsevanem, kogukonna liige, sõber teisest linnast, eakaaslane välismaalt, jne.

Omaette väljakutseks on see, et kui seni õpilased vaid tarbisid neid teadmisi, mida õpetajad oma korda reprodutseerisid, siis enam ei tohiks see nii olla. Nüüd õppekäsituse keskmes on teadmiste kolmnurk, mis eeldab teadmiste tarbimist, osalemist  ja teadmiste loomist.

Tabel 1.  Kolme õppimismetafoori tüüpiline iseloomustus

(Paavola & Hakkarainen, 2005)

Artikli autorite arvates, hetkel enamus IKT hariduslikke rakendusi keskenduvad kas puhtalt teadmiste hankimisele või kogukondlikule osalusele. Ühelt poolt populaarsed haridustehnoloogilised vahendid nagu näiteks digitaalsed õppevahendid, mitmed haridusliku suunitlusega multimeedia äppid, drilli-ja-harjuta äppid,  keskenduvad informatsiooni reprodutseerimisele ning eelnevalt määratud õpiülesannete lahendamisele. Teiselt poolt üsna tavapärane on sotsiaal-meedia sünkroonne (veebi konverentside vahendid, jututoad)või asünkroonne (arutlusfoorumid ja võrgustiku koostööd toetavad vahendid) kasutamine toetamaks õpijate omavahelist suhtlust.

Artiklis tutvustatakse autorite uuringut ja arendustööd ühe õpikeskkonna kujundamisel, mille käigus üritati tõhustada koostööd teadmiste loomise valdkonnas erinevate haridustasemetel õppivate õppijate vahel. Keskkonna põhimõte oli selles, et õppijad ise kujundasid oma interaktiivset õpikeskkonda.

Joonis 1. Progressivse uurimise mudel

Mulle meeldis lugeda sellest katsest, sest see näitas seda, et õpikeskkonnad võivad olla väga paindlikud, õppijate iseärasustega arvestavad ning igakülgselt teadmiste omandamist toetavad.

Kui siin kohal tuua paralleele hetkel Eestis olevate interaktiivsete õpikeskkondadega, siis ei tule hetkel mul ühtegi sellist kahjuks meelde.

Need õpikeskkonnad, mida hetkel meie kasutame eeldavad ikkagi seda, et õpetaja kujundab õpikeskkonna vastavalt oma õpilaste vajadustele ning tuginedes õppekava alastele õpiväljunditele, eesmärkidele jne. See tähendab, et õpilane on sunnitud teadmiste omandamiseks kasutama pakutud vahendeid, mis ei pruugi talle individuaalselt sobida. Kuna õpilasel puudub võimalus luua enda jaoks paindlik ja turvaline õpikeskkond, siis tihti peale ka õpimotivatsioon on madalam, kui ta võiks olla.

Kui me vaatleme õpikeskkonnana kooli, siis koolid on enamasti eraldi seisvad asutused, mille koostöö kogukonnaga on üsna piiratud. Samas aga tänapäeva tingimused ja võimalused nõuavad õppeasutuste suuremat integreeritust kogukonda.

Olen nõus artikli autoritega, et selleks et kaasajastada õpikeskkonda peaks koolitama õpetajaid, näidates ja tutvustades neile tänapäeval olemasolevaid infotehnoloogilisi aktiivõpe vahendeid, mis soodustavad õpilase loovust, suhtlemist, otsustusvõime arengut, probleemide lahendamise oskuse arengut jms.

Samas  mõtlen ka seda, et kolmemõõtmelist õpikeskkonda Eestis on kasutatud pigem kolmnurgas õpetaja-õpilane-lapsevanem eesmärgiga luua parem koostöö õppeprotsessi võtmeisikutega.  Sellist suunitlust ei tohi täielikult eirata, sest see on tee kogukonna suuremaks osaluseks õppeprotsessis.

Selle teema kokkuvõtteks tahaksin öelda järgmist, kuigi tänapäeva IKT võimalused võimaldavad teha  õpikeskkonna kujundamisel koostööd õpetajate, õpilaste ja kogukonna vahel on veel selleni pikk tee. Mõned sammud on juba astutud, kuid haridusvaldkonna üleüldise konservatiivsuse ja aeglase muutmisvõimekuse tõttu pole sellise õpikeskkonna kujundamise protsess kiire. Selleks, et luua kaasaegne õpikeskkond, mis on orienteeritud teadmiste loomisele, nende tarbimisele ja osalemisele teadmiste jagamises tuleks:

• muuta senised õppetööd  ja hariduse omandamist reguleerivad seadused ja eeskirjad,
• muuta õpetajate, õpilaste, kogukonnaliikmete käitumis- ja mõtlemismustreid,
• ümbermõtestada kogu haridussüsteemi ja õppetöö senine korraldus.