Ülesanne 5.Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Ülesanne 5.Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Valisin lugemiseks Hakkarainen, K. & Paavola, S. Toward trialogical approach on learning artikli.

Selles artiklis on juttu Soome ,,Tiigrihüpest”, mis  toimus 1980-90.aastatel. Sel ajal, suure initsiatiivikuse lainel hakati kõiki õppeasutusi varustama arvutite ja IKT seadmetega pöörates rohkem tähelepanu pigem infotehnoloogilisele taristule kui võrd õpetamise meetodite kaasajastamisele. IKT vahendeid kasutati pigem õpitu harjutamiseks erinevate vahendite abil. Siinkohal tooks paralleele olukorraga meie koolides, kus hetkel enamasti kõik koolid on varustatud IKT seadmetega, kuid nende kasutamine õppetöös on enamasti olnud pigem tagasihoidlik ning ühetaoline (s.t töö esitlustega ja interaktiivsete  harjutustega)

Aastatuhande vahetamise lävel hakkas arenenud riikides vaikselt kohale jõudma senise õppekäsituse ja metoodika ümbermõtestamine ja ümberkujundamine, mille tulemusena on hakatud IKT seadmeid õppetöös rohkem kasutama, IKT vahendite kasutamine muutus mitmekesisemaks ning  õppimise keskseks protsessiks on saanud, mitte teadmiste reprodutseerimine nagu varasemal ajal, vaid pigem teadmiste loomine probleemülesannete lahendamiseks. Senise traditsioonilise metoodika asemele tuli metoodika, mis kaasas õpilast rohkem andes võimalust kaasa mõelda, avastada, rakendada, luua ehk siis aktiivõpe meetodid.

Tuues jällegi paralleeli meie riigiga, meil see faas on alles arenemisjärgus. Arvan et selle kulgemisele aitab kindlasti kaasa võrdlemisi hiljutine idee haridustehnoloogide vajalikkusest õppeasutustes.

Õppekäsitus on selline asi, mis on üsna raskesti muudetav ja konservatiivne, kuid ka sellel on oma muutumise dünaamika ning IKT vahendite kasutamine õpetöös aitab, minu arvates, sellele muutusele vaid kaasa.

IKT vahendite kasutamine õppetöös laiendab traditsioonilise õppekäsituse piire sellega, et ajalised, ruumilised piirid ei sega nagu varem õppijaid teadmiste omandamisel, pigem loovad lisavõimalusi koostööks teiste õppuritega, avardades omakorda ka koostööpartnerite ringi. Koostöö partneriks sellise õppekäsituse raames saab olla nii klassikaaslane, õpetaja, lapsevanem, kogukonna liige, sõber teisest linnast, eakaaslane välismaalt, jne.

Omaette väljakutseks on see, et kui seni õpilased vaid tarbisid neid teadmisi, mida õpetajad oma korda reprodutseerisid, siis enam ei tohiks see nii olla. Nüüd õppekäsituse keskmes on teadmiste kolmnurk, mis eeldab teadmiste tarbimist, osalemist  ja teadmiste loomist.

Tabel 1.  Kolme õppimismetafoori tüüpiline iseloomustus

(Paavola & Hakkarainen, 2005)

Artikli autorite arvates, hetkel enamus IKT hariduslikke rakendusi keskenduvad kas puhtalt teadmiste hankimisele või kogukondlikule osalusele. Ühelt poolt populaarsed haridustehnoloogilised vahendid nagu näiteks digitaalsed õppevahendid, mitmed haridusliku suunitlusega multimeedia äppid, drilli-ja-harjuta äppid,  keskenduvad informatsiooni reprodutseerimisele ning eelnevalt määratud õpiülesannete lahendamisele. Teiselt poolt üsna tavapärane on sotsiaal-meedia sünkroonne (veebi konverentside vahendid, jututoad)või asünkroonne (arutlusfoorumid ja võrgustiku koostööd toetavad vahendid) kasutamine toetamaks õpijate omavahelist suhtlust.

Artiklis tutvustatakse autorite uuringut ja arendustööd ühe õpikeskkonna kujundamisel, mille käigus üritati tõhustada koostööd teadmiste loomise valdkonnas erinevate haridustasemetel õppivate õppijate vahel. Keskkonna põhimõte oli selles, et õppijad ise kujundasid oma interaktiivset õpikeskkonda.

Joonis 1. Progressivse uurimise mudel

Mulle meeldis lugeda sellest katsest, sest see näitas seda, et õpikeskkonnad võivad olla väga paindlikud, õppijate iseärasustega arvestavad ning igakülgselt teadmiste omandamist toetavad.

Kui siin kohal tuua paralleele hetkel Eestis olevate interaktiivsete õpikeskkondadega, siis ei tule hetkel mul ühtegi sellist kahjuks meelde.

Need õpikeskkonnad, mida hetkel meie kasutame eeldavad ikkagi seda, et õpetaja kujundab õpikeskkonna vastavalt oma õpilaste vajadustele ning tuginedes õppekava alastele õpiväljunditele, eesmärkidele jne. See tähendab, et õpilane on sunnitud teadmiste omandamiseks kasutama pakutud vahendeid, mis ei pruugi talle individuaalselt sobida. Kuna õpilasel puudub võimalus luua enda jaoks paindlik ja turvaline õpikeskkond, siis tihti peale ka õpimotivatsioon on madalam, kui ta võiks olla.

Kui me vaatleme õpikeskkonnana kooli, siis koolid on enamasti eraldi seisvad asutused, mille koostöö kogukonnaga on üsna piiratud. Samas aga tänapäeva tingimused ja võimalused nõuavad õppeasutuste suuremat integreeritust kogukonda.

Olen nõus artikli autoritega, et selleks et kaasajastada õpikeskkonda peaks koolitama õpetajaid, näidates ja tutvustades neile tänapäeval olemasolevaid infotehnoloogilisi aktiivõpe vahendeid, mis soodustavad õpilase loovust, suhtlemist, otsustusvõime arengut, probleemide lahendamise oskuse arengut jms.

Samas  mõtlen ka seda, et kolmemõõtmelist õpikeskkonda Eestis on kasutatud pigem kolmnurgas õpetaja-õpilane-lapsevanem eesmärgiga luua parem koostöö õppeprotsessi võtmeisikutega.  Sellist suunitlust ei tohi täielikult eirata, sest see on tee kogukonna suuremaks osaluseks õppeprotsessis.

Selle teema kokkuvõtteks tahaksin öelda järgmist, kuigi tänapäeva IKT võimalused võimaldavad teha  õpikeskkonna kujundamisel koostööd õpetajate, õpilaste ja kogukonna vahel on veel selleni pikk tee. Mõned sammud on juba astutud, kuid haridusvaldkonna üleüldise konservatiivsuse ja aeglase muutmisvõimekuse tõttu pole sellise õpikeskkonna kujundamise protsess kiire. Selleks, et luua kaasaegne õpikeskkond, mis on orienteeritud teadmiste loomisele, nende tarbimisele ja osalemisele teadmiste jagamises tuleks:

• muuta senised õppetööd  ja hariduse omandamist reguleerivad seadused ja eeskirjad,
• muuta õpetajate, õpilaste, kogukonnaliikmete käitumis- ja mõtlemismustreid,
• ümbermõtestada kogu haridussüsteemi ja õppetöö senine korraldus.

 

 

 

Ülesanne 4: Tehnoloogiad ja standardiseerimine

Ülesanne 4: Tehnoloogiad ja standardiseerimine

Mõeldes tehnoloogiate ja standardiseerimise üle, tahaksin mina tagasi tulla hoopiski personaalse õpikeskkonna juurde.  Valmistades personaalse õpikeskkonna postitust, mõtlesin juba siis, et erinevaid kaasaegseid vahendeid minu personaalses õpikeskkonnas on üpris palju ja vahel lihtsalt ei jõua päris kõiki jälgida, sest aega võtab sisse- ja väljalogimine, siis üritan meelde tuletada oma kasutajakontode salasõnu, sest kiirustades ei jõudnud seda kusagile kirja panna. Üks idee mis mul juba siis pähe tuli, oli otsida üks selline vahend, mis hoiaks kõiki asju koos, hoiaks mul aega kokku ning ei nõuaks mälu koormamist turvaliste salasõnadega.

Õpingute algul meie eriala üks 2. kursuse tudeng tutvustas mulle Evernote vahendit, algul mõtlesin et, järsku see ongi see õige. Nüüd võin öelda, et Evernote on väga mudav märkmikuna või omalaadse pilveteenusena, millega saab ühendada üsna mitmeid veebivahendeid, kuid uudiste automaatne jälgimine pole Evernodis võimalik. Lugedes praegu ülesande õpijuhist, mind järsku tabas lapsik äratundmise rõõm, kui ma nägin vahendit, mille üle olen pikemat aega mõelnud, mõtlen siin Feedly’t.

Esimesed asjad, mida kohe seal kasutasin oli oma magistriõpingute asjade organiseerimine. Lõin kausta kuhu lisasin lingid õppeainete ajaveebidele ning eraldi kausta kursuslaste ajaveebide linkidega (tänan Hans, arusaadava spikri eest:)))) Kohe kui esimesed sammud valmis said kujunes sinna lugemiseks mugav kronoloogiline postituste uuenduste jada, mis oli väga mõnus.

Selleks, et olla kursis sellega,mis mu vastloodud Feedly parasjagu teeb, tuli mul idee luua ITTT  abil sellise tegevuskava, kus uue teate puhul Feedly keskkonnas mulle saadetakse telefonile sõnum sisuga, loe kindlasti:))) Vähemalt aitab, see asju meeles pidada, mis on tänapäeva kiires maailmas suhteliselt keerukas mõnel hetkel.

Kuna õppejõudude poolt pakutud vahendite kasutamise kogemus mul oli juba varasemast ajast olemas,siis  köitis minu pilku Mendeley.  Nii otsustasingi seda proovida. Standardiseerimise kohapealt, mulle meeldis selle vahendi idee ühtlustada ja koguda dokumente, et neid ühes kohas hoida, samas pakub see aga viitamise ja tsiteerimise võimalust. Tänapäeval selleks, et olla asjadega kursis, tuleb palju lugeda ja uurida kirjandust nii internetis, kui ka vanal viisil raamatuid ja ajakirju sirvides. Kunagi keegi tark mees on öelnud, “see kes valdab infot, valitseb maailma“.

Minu arvates selliste vahenditega nagu Feedly, ITTT, Evernote ja Mendeley on maailma valitsemine igal üksikul inimesel käe ulatuses. Sherlock Holmes, üks mu lemmiktegelasi on tabavalt rääkinud inimese aju korraldusest, kahjuks eesti keeles seda lõiku online ma ei leidnud, küll aga vene keeles, vahvast ja vanast filmist:

Ma tõin siin selle videolõigu, kuna lõpupoole  Holmes tutvustab oma mõtteid sellest, mis info võiks inimesel peas olla. Idee on selles, et tänapäeval infot on meie ümber  meeletult palju. Kuid tehnoloogia, ka siin tuleb inimesele appi Holmsi “pööningu” põhimõttel, aidates süstematiseerida, talletada ja töödelda infot koormamata selleks liigselt ajuressurse.

1:1 arvutikasutus

Ülesanne 3: 1:1 arvutikasutus

Minu elu mobiiliseadmete kasutamises oma igapäevatöös ja õppimises võib jaotada kaheks: enne augustit 2014 ja peale seda. Miks see just nii on? Vastus on lihtne. Augustis 2014 osalesin ma Gustaf Adolfi Koolituskeskuse kahepäevasel konverentsil “IKT’st lihtsalt ja moodsalt”. Osalemine sellel üritusel näitas mulle, et mu seni pigem tagasihoidlikud pürgivused ja katsetused mobiiliseadmete kasutamisega igapäevatöös on katsetused õiges suunas. Oli tore näha kuidas see juba praktikas töötab ning õppida praktikutelt mis ja kuidas toimib. See oli võrratu kogemus, mis andis mulle julguse ja inspiratsiooni.

Mobiilseadmete kasutamine töös enne augustit 2014.

Mobiilseadmeid olen kasutanud oma igapäevatöös VOSK põhimõttel, kui iga õpilane toob tundi ja sihiotstarbeliselt kasutab tunni vältel oma seadet. Kuna kõik see oli enamasti minu jaoks omaalgatuslik, siis üritasin ise otsida ernevaid äppe ning katsetasin kui leidsin midagi huvitavat. Äppidest, mida olen kasutanud juba varem: Quizlet, Sõnar,- sõnade õppimiseks keeletunnis.  Olen ise Quizletisse loonud õpilastele  76  tunnisõnastikku, Sõnarist oleme uurinud erinevaid vorme ja  eesti keele reegleid.

Maps rakendust ja äppi olen kasutanud tundides mingisuguse teekonna või matka planeerimise ülesandes. Kujundavaks hindamiseks olen kasutanud ClassDoJo äppi, see oli mugav ka sellepärast, et hoidis ka õpilasi motiveerituna.

Linnuaabitsat, kahepaiksete äppi kasutasime LAK-õppe tundides, mis olid pühendatud erinevatele elukooslustele nt: Mets, Soo jne

Maps, ClassDojo, Linnuaabits, Kahepaiksed, Kes käis?

Mõeldes erinevate äppide kasutamisele personaalse õpikeskkonna vaatevinklist võin täiendada seda nimekirja selliste äppidega nagu iBooks, Qrafter (QR-koodide äpp) Skype, Viber. Nagu näha oli mu mobiiliseadmetega seotud kogemus peaagu olematu.

Mobiiliseadmete kasutamine töös peale augustit 2014

Tulles peale seda seminari oma kooli, säravate silmade ja ideedeküllusega, hakkasin vaikselt ka kolleege mobiiliseadmete kasutamisega tunnis harjutama. Seminaril sain terve nimekirja asjadest, mida saaks kasutada erinevates ainetes ning nägin ka seda, kuidas konkreetselt üht või teist äppi kasutada saab. Installisin äppid endale nii telefoni kui ka tahvelarvutisse ja hakkasin ise katsetama. Selliste, minu jaoks tol ajal, uute äppide seas olid KeyNote, Pages, QR reader, EraserFree, ChatterKid, PuppetEdu, ThingLink, Samblikud, Elements 4D, LiveButterflies, iMotionR, iMotion, iPhysics, Wolfram Alpha  Kahoot, Socrative jms.

ChatterKid’i abil proovsime lastega teha naljakaid videosid, üks näide minu  tehtud videost on siin.

Kahoot’i ja Socrative’i abil mitmekesistasin tunnikontrolle eesti keele ja inimeseõpetuse tundides, koostades teste, mida õpilased said koheselt ka katsetada.

Selle aasta augustis käisin samuti Gustaf Adolfi Koolituskeskuse poolt korraldatud seminaril “IKT koolis täna ja homme”, kus lisaks juba tuttavatele äppidele tuli palju uusi ideid nende äppide kasutamise kohta tundides, juba vaadates kooli haridustehnoloogi pilguga. Palju ideid olen saanud ka selliselt blogilt nagu Apple Koolis

Peale selliseid koolitusi, tekib ka endal isu väikeste avastuste tegemiseks. Minu jaoks selliste väikeste saavutuste-avastuste kuuluvad mitu äppi VideoScribe, millest oli juttu varasemates postitustes, Mindomo – enamasti uue võimalusena teha esitlust. StarWalk – tähistaevaga tutvumiseks ning nii mõnigi teine.

Kokkuvõttes võin öelda vaid seda, et kui 1:1 arvuti või siis, mobiilseadme kasutuse kohta oled ettekujutust saanud, on sellest juba raske loobuda. Pea töötab uute ja huvitavate ideede leidmise suunas ja kõige selle huvitava rakendamise suunas oma igapäeva õpetamises.

Pakutud materjalidest hetkel mulle kõige rohkem pakkus huvi Tablets and Apps in Your School ning Tablets in the Classroom A Practical Guide to Planning and Deploying Large-Scale Tablet Initiatives. Need kogumikud on väga praktilised, kui mõtlete oma koolis tahvelarvuteid kasutusele võtta. Põhjalik ülevaade teooriast, koos praktiliste soovituste ja näidetega. Eriti meeldis mulle see, et kogumikes tutvustatakse mitut võimalust.

Ülesanne 2: Personaalne õpikeskkond

Ülesanne 2: Personaalne õpikeskkond

Mis on minu jaoks personaalne õpikeskkond?

Minu jaoks personaalne õpikeskkond, on kõik see, mis aitab ühel konkreetsel isikul elujooksul teadmisi, oskusi, vilumusi omandada. Personaalne õpikeskkond aitab tuua kokku kõik vahendid, mida kasutame õppimiseks ja teadmiste saamiseks oma igapäevaelus ning  lõimida omavahel ümbruskonnast ning haridusasutustest saadavaid teadmisi. (Henri, F., Charlier, B. & Limpens, F. 2008)

Tänapäeval on väga palju erineva õppimisstiiliga inimesi. Igal inimesel on erinevad talle kättesaadavad vahendid õpikeskkonna loomiseks, seega üheks potentsiaalse personaalse õpikeskkonna põhimõtteks võiks olla erinevate õppimisvahendite kättesaadavus konkreetsel ajavahemikul  konkreetsele inimesele (Fiedler & Väljataga, 2011).

Personaalsel õpikeskkonnal võib olla mitu otstarvet. Esiteks on see inimese õppimist, enesearengut ja enesetäiendamist reflekteeriv keskkond, mis on kasulik enne kõike selle loojale, aidates süstematiseerida teadmistepagasit, teiseks – personaalne õpikeskkond võib olla omamoodi portfoolioks, mida inimene on loonud mõttega tutvustada oma kogemust nt. tööandjale. (Attwell, 2007)

Eesti vanasõna ütleb: “Inimene õpib nii kaua kui elab”. Sellest elukestva õppe põhimõttest aetuna näen ma ka personaalse õpikeskkonna kujundamise / täiendamise põhimõte.

Minu arvates ei tohiks personaalsele õpikeskkonnale seada rangeid piire, see peaks olema paindlik selleks, et vastata konkreetse inimese vajadustele, õppimisstiilile, tehnoloogilistele uuendustele jms, arenev/ täienev, et täita oma eesmärke, samas aga personaalse õpikeskkonna haldamine peaks saama inimese vilumuseks, kuna siis on sellest tõesti kasu.

Oma elu jooksul olen üritanud kasutada erinevaid mooduseid oma õpingute ja kogemuse peegeldamiseks, enamasti  teenuste Blogger, Weebly, WordPress, Moodle kaudu. Kuid alati on olnud midagi puudu. Loengu materjal oli esitatud, konspektid ja ülesanded ka. Kuid selline personaalse keskkonna jaoks vajalik asi , nagu elav suhtlus oma kaasõppijatega oli alati puudu.

Miks see vajalik on? Järgides tänapäeval populaarsust koguvale “ümberpööratud klassiruum” põhimõtele inimene õpib kõige paremini siis, kui ta peab teistele asja õpetama. Seega kogu vastutus teadmiste omandamise, nende analüüsimise ja süstematiseerimise üle lasub õpija õlgadele, õpetaja jääb teejuhi rolli, kelle peamiseks ülesandeks on näidata suunda  teadmiste otsimiseks ning anda vahendeid, mis aitaksid saadud teadmisi paremini süstematiseerida, analüüsida ning luua võimalusi teadmise aktiivseks kasutamiseks ja kinnistamiseks.  (Bormann, 2014)

Minu personaalne õpikeskkond magistriõpingute raames

Magistriõpingute raames kasutan oma personaalse õpikeskkonna jaoks WordPress.com platvormil loodud ajaveebi, põhiliselt selleks, et postitada sinna oma valminud ülesanded, huvitavad lingid ja viited loengumaterjalidele. EduFeedri, Facebooki rühma lehe ning GoogleApps kaudu suhtlen oma kursusekaaslaste ning õppejõududega. Enda märkmete tegemiseks, konspekteerimiseks, huvitavate tsitaatide salvestamiseks kasutan hetkel Evernote.com rakendust, mis on küllaltki mugav ja paindlik.

Võrreldes varasema kogemusega  oma tööd puudutavatel enesetäienduskursustel   Moodle  kaudu, on minu personaalne õpikeskkond rikastanud kahe meeldiva lisa võrra, milleks on EduFeedr ning Evernote. Samas on hetkel kahju, et pole kasutatud vebinaaride võimalust.

Arvan, et hetkel on minu magistriõpinguid puudutav personaalne õpikeskkond alles kujunemas, kindlasti tuleb sinna ajajooksul täiendusi. Minu jaoks probleemiks on pigem see, kuidas hiljem lõimida magistriõpingute ajal loodud rakukest terviklikku orgamismi, mille nimeks on “Minu personaalne õpikeskkond”.

Visualiseering 

Mõeldes sellele, kuidas ma näitlikustaksin oma personaalset õpikeskkonda magistriõppes õppides, tuli mul läbi proovida üsna mitu erinevat kuju, kuna kunstnikuks pole ma sündinud.

Tahtsin luua mingit süsteemi, mis näitaks ja tooks esile seoseid ja järjepidevust, kuid kahjuks tuleb tõdeda, et ilmselt mingid süsteemid, mis on mesilaste kärjekandudest kaugemal minu “mesilase” pähe ei mahu.

Samas  on see looduse enda poolt loodud süsteem. Kõik asjad on kenasti kättesaadavad, igal rakukesel on oma kindlad eesmärgid, sisu ja ülesanded. Rakukeste kogum moodustab tervikut, milleks on personaalne õpikeskkond. Samas selles süsteemis kõik rakukesed täiendavad üksteist  ja on võrdväärsed. Osad rakukesed on iseseisvad, osadesse panustavad usinasti kaasõppijad. Kindlasti ei peegelda see joonis kõiki asju millega ma puutun kokku magistriõpingute ajal, kuid annab ülevaadet minu peas toimuvast.

LMS puhul tuli meil juba kohtuda mitte ainult Moodle’iga nagu inglise keele ning haridustehnoloogilise nõustamise loengutes, vaid ka teiste LMS’ idega nagu näiteks kursusel “Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud” raames tutvustatud Schoology, Eliademyga, E-didaktikumiga õppedisaini aluste kursusel.  Ühelt poolt on see kindlasti huvitav, kuna pakub võimalust tutvuda erinevate LMS võimalustega olles tudengi rollis, kuid teiselt poolt loob peas teatud kaose ning tõstatab küsimust kas poleks loogilisem kasutada üht süsteemi, et muuta kas või pisut ka tudengi elu lihtsamaks.

Ajaveebidest rääkides, WordPress annab rohkem võimalusi kui mõni teine ajaveebide/kodulehtede teenus, kuid see, et ta on avalik teistele õppijatele teeb seda natuke ebamugavaks, sest kindlasti igal ühel meist on midagi sellist, mille üle sa tahaksid mõtelda iseseisvalt.

Ajaveebide pealesurumise mõte õppejõudude poolt on loogiline avatud  ja lõimitud õpikeskkonna vaatevinklist, kuid eeldab palju tööd kui inimene pole harjunud igapäevaselt, -nädalaselt sellele oma aega kulutama.

Mis puudutab lemmikäppe mida ma kasutan, siis kahjuks ei mahtunud nad kõik minu skeemile, valisin Mindomo mõistekaartide rakenduse, kuna see aitab saadud teadmisi süstematiseerida ja pisut analüüsida, samas soovi korral on ta jagatav ka teiste inimestega. Sellised asjad nagu Padlet, VideoScribe jms jäid mainimata, kuigi ka nendel on oma koht minu personaalses õpikeskkonnas.

Pilveteenuse kasutamine on hädavajalik, sest olen väga aktiivse eluviisiga inimene. Palju liikudes on minu jaoks oluline, et kogu materjal oleks alati minuga kaasas olgu siis lauaarvutis, tahvelarvutis, telefonis, vaatamata sellele, kus ma parasjagu viibin.

Online-suhtlusvahendid on vajalikud üksteisega suhtlemiseks  ning oma kursusekaaslastega sammu pidamiseks. Samas Facebook’is ning Twitteris on palju huvitavat, mida saab jälgida ja uurida.

See, mil määral saab õppejõud kontrollida personaalset õpikeskkonda sõltub ennekõike õppejõu eesmärgist ning vajadusest. Kui  tudengite personaalne õpikeskkond on üheks õpiväljundiks, siis miks ka mitte, kuid sel juhul õppejõu kontroll peaks olema ülimalt delikaatne ning konkreetse õppuri isikupära arvestav.

Kui personaalne õpikeskkond pole seatud õpiväljundiks, siis õppejõud võib vahest uudistada ja muljeid jagada, kuid kontrollida kindlasti mitte, sest vastasel juhul kaob personaalsuse mõte. Personaalse õpikeskkonna idee on selles, et õpilane ise valib  mil määral, mida ning milliste vahendite abil ta oma õpikeskkonnas kujundab.

Ülalmainitud  tähendab seda, et õpilane peaks ise planeerima, kontrollima, parendama ja teostama oma õpikeskkonnas järjepidevat Demingi ratta tegevust.

Enda magistriõpingute personaalset õpikeskkonda silmas pidades olen andnud Demingi rattale  (The Deming Institute, 2015) järgmist tähendust.

Demingi ratas (PDCA ring) ehk pideva parendamise tsükkel:

•Planeeri (Plan) – Kujunda oma personaalne õpikeskkond kasutades neid vahendeid, mis sul parasjagu käepärast on ning nendest, mis on sulle tehnoloogilises mõttes mugavad.

•Teosta (Do) – Järjepidevalt kujunda oma personaalset õpikeskkonda, tuues sisse oma mõtted, küsimused, probleemid, tähelepanekud, loengute materjalid ning soovitatava kirjanduse loetelu

•Kontrolli/uuri (Check) – Kontrolli kas kõik eesmärgid, mida sa endale seadsid personaalse õpikeskkonna kujundamisel on täidetud; kas sinu õpikeskkond vastab sinu vajadustele õppijana; kas kõik õpiväljundid, mida sa pidid saavutama on saavutatud?

•Korrigeeri (Act) – analüüside põhjal parenda personaalse õpikeskkonna mugavamaks  ning sinu vajadustele ja eesmärkidele vastavamaks. Leia oma personaalse õpikeskkonna arengu uued suunad.

Kasutatud allikad:

1. Attwell, G. (2007). Personal learning environments – the future of elearning. eLearning Papers.
2. Henri, F., Charlier, B. & Limpens, F. (2008). Understanding PLE as an essential component of the learning process. In Proceedings of World Conference on Educational Multimedia, Hypermedia and Telecommunications 2008 (pp. 3766-3770). Chesapeake, VA: AACE.
3. Fiedler, S.H.D. & Väljataga, T. (2013). Personal Learning Environments: A conceptual landscape revisited. eLearning Papers, 35, 1-16
4. Bormann, J, (2014) Affordances of flipped learning and ICT’s effects on student engagement and achievement. Graduate Review.  University of Northen Iowa, USA.
5. Theory and teaching. The PDSA cycle. (2015) The Deming Institute

Ülesanne I: Õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid

Ülesanne I: Õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid

Minu kogemus erinevate õpikeskkondade kasutamisel on olnud üsnagi tagasihoidlik. Töötades koolis õpetajana olen kasutanud internetipõhise õppeinfosüsteemina pikka aega e-kooli.

Tegemist on „kolmandate“ isikute poolt kontrollitava süsteemiga, mis on loodud eesmärgiga hõlbustada peamiselt õpetaja tööd. Selliseid eraldiseisvaid keskkondi iseloomustab minimaalne või olematu koostalitusvõime teiste süsteemidega. Nii õpetaja kui ka õppija tegevused jäävad antud keskkonna piiresse, kus tihtipeale puudub ligipääs ka samas keskkonnas olevate teiste ainetega seotud tegevustele. (Väljataga, Pata, & Priidik, 2009).

Oma õpetajana töötamise ajal olen ise tulnud selle peale, et  õppe toeks võiks kasutada ajaveebi või koguni oma ainele pühendatud lehte. Kasutasin ajaveebide ja kodulehtede jaoks selliseid teenuseid nagu Blogspot, WordPress ning Weebly.  Nende süsteemide plussiks on see, et selle väljanägemise ja struktuuri ajaveebi-või kodulehe autor võib kujundada endale ning oma eesmärkidele sobivaks.

Põhimõtteliselt ajaveeb on  teatud kuupäevadel esitatud logi toimik, mis on esitatud kronoloogilises järjekorras. Ajaveebi pidamine tähendab pidevat uute sissekannete tegemist ja kirjutamist. Kõik sissekanded võivad olla jaotatud erinevate kategooriate alla. Ajaveeb iseenesest pole sotsiaalne vahend ega koostöö vahend, pigem individuaalne ning personaalne. Tihtipeale ajaveebi peab üleval üks inimene. Ajaveebid ei toeta diskussiooni, kuigi annavad lugejatele võimaluse sissekannete kommenteerimiseks. Kõik ülalmainitud tähendab seda, et ajaveebid on pigem ettenähtud iseseisvaks ja individuaalseks enesetutvustamiseks veebis. (Dalsgaard, C. 2006)

Eelmisel aastal esimest korda oma elus puutusin kokku sellise LMS näitega, nagu Moodle. Sellega puutusin kokku õppides mitmel HITSA kursusel.

Mulle meeldis Moodle puhul see, et ta on väga mitmekesine ning selles on üsna erinevaid vahendeid. See toetab nii õpetajat, kui ka õpilast pakkudes mõlemale suhtlemisvõimalust foorumites ning ülesannete kommenteerimisel. Minu arvates Moodle toetab samuti pigem individuaalset õppimist veebis, õpetajate kujundatud konkreetse kursuse tarbeks õpikeskkonnas. Moodle kaudu õppides leidsin, et ka selles keskkonnas on raske tagada õppijate koostööd teatud ülesannete täitmisel ning selleks on üsna mitu põhjust.

Esimesel loengul tutvustatud keskkondadest valisin katsetamiseks Schoology keskkonda, lihtsalt sellepärast, et ta nime järgi tundus rohkem kooliga seotud.

Esmapilgul meenutab see keskkond oma ehituselt ja võimalustelt Moodle’it, mis on noortepärasemaks muudetud. Jõudsin testida, seda õpetaja rolli alt, luues oma õpetatavate ainete kursuseid. Proovisin materjalide ja kodutööde lisamist, küsimustike loomist ning tööd kalendriga. Natukene jõudsin oma õpilaste kõrvalt testida  ka õpilase konto võimalusi. Hetkel ei tahaks anda põhjaliku hinnangut, kuna olen veel alles testimise  protsessi sees, ning kõiki peensusteni ja detailideni pole veel jõudnud. Tahaks proovida seda, kuivõrd õpilased on võimelised selles keskkonnas omavahel suhtlema ning koostööd tegema.

Esmane mulje on meeldiv ning isuäratav, tuli esmase testimise tulemusena mõte pakkuda oma kooli  gümnaasiumi astme valikainete õpetajatele Schoology õpikeskkonna kasutamise võimalust.

Minu arvates tänapäeval õpikeskkonnad mängivad olulist rolli nii õppimisel kui ka õpetamisel ning selles ma olen nõus artikli „Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega“ autoritega, kes kirjutavad:

Õpikeskkond, mis muutub mitmeid kordi õppijate haridustee jooksul (lasteaed, põhikool, keskkool, ülikool), peab looma võimalused õppimiseks, eneseväljenduseks ning toetama õppija arengut. Eduka õppimise aluseks on õppijate ootuste ja õpikeskkonna tajumise võimalikult suur ühtivus. Seetõttu on oluline kaasata õppijaid oma õpikeskkonna loomisse, et kujundada see võimalikult sarnaseks õppijate endi ootustele (Väljataga, Pata, & Priidik, 2009).

Kasutatud kirjandus:

1. Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–14). Tallinn: TLÜ informaatika instituut. [PDF]
2. Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7. [PDF]