Millised on artikli peamised seisukohad?
Selles artiklis autorid arutlevad teadmuse olemuse üle ja analüüsivad peamisi teadmuse mõisteid ning teadmuse kahesuse olemuse dihhotoomiat. Autorid viitavad sellele, et tänapäeval erinevad teadlasedon teadmuse olemuse kahesust käsitlenud lähtuvalt erinevast terminoloogiast, näiteks:
- Conklin (1996) käsitleb seda formaalse ja mitteformaalse teadmusena;
- Kogut and Zander (1992) on käsitlenud seda informatsiooni (teabe) ja know-how’na;
- Seely Brown & Duguid(1998: 91) on käsitlenud seda know-how’na ja know-what’ina;
Artiklis räägitakse sellest, et osa teadlasi pooldavad mitte teadmuse kahesust, vaid selle kontinuumit nagu Leonard & Sensiper, (1998: 113)
Autoritele endile tundub lähedasem hoopis Nonaka (1991) vaikiva ja väljendatud teadmuse spiraal. Mille kohaselt vaikiv ja väljendatud teadmus ei ole eraldiseisvad, vaid pigem üksteist vastastikuselt täiendavad teadmusharud.
Joonis 1. Nonaka teadmuse spiraal
Samas käsitletakse vaikivat teadmust nn “pehme” teadmusena, mida pole võimalik materialiseerida, süstematiseerida, talletada ega koguda ning väljendatud teadmist kasutatakse “kõva” teadmusena, mida vastupidi saab koguda, jagada, süstematiseerida, talletada ( nt, raamatud, artiklid, aruanded, materjalide repositooriumid jms)
Kuna tänapäeval enamik teadlastest on jõudnud arusaamale , et varjatud ehk “pehmed” teadmused on midagi sellist, mida ei saa kuidagi talletada, siis jääb väljendatud ehk “kõva” teadmuse juurde lünk, mida pole võimalik täita.
Enamasti keskendutakse asutustes “kõva” (asutust puudutava) teadmuse jagamisele ning tihti ei peeta meeles inimeste endi teadmust. Tänapäeval jagatakse teadmusi üha enam ja enam tehnoloogia kaudu ja tehnoloogia abil, millest tuleneb tehnotsentristlik lähenemine teadmusjuhtimisele. Kus keskne koordinaator juhib teadmusprotsesse asutuses, unustades tihtipeale inimeste omavahelisest kogemuste vahetamist ja elavat suhtluset. Unustades aga inimeste omavahelist interaktsiooni teadmuse jagamisel, läheb kaotsi suur osa “pehmet” teadmust. Seega väidavad autorid, et tänapäeval leviv tehnotsentristlik lähenemine teadmusjuhtimisele on oma põhimõttelt väär, kuna ta ei saa kunagi sisaldada kogu teadmist.
Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?
Autorid võrdsustavad tehnokraatliku teadmusjuhtimise, mille eesmärk on teadmiste täielik materialiseerimine, infojuhtimisega. Infojuhtimist eristab teadmusjuhtimisest just “pehmete” teadmiste vahendamine läbi sotsiaalse ja vahetu keskkonna. Autorid tõstatavad ka küsimuse, kas teadmust saab üldse juhtida või me saame seda pelgalt ainult vahendada.
Millised on seosed infojuhtimise ja teadmusjuhtimise vahel?
Kõige paremini illustreeriks autorite järeldusi selles vallas Miller’i modifitseeritud teadmiste püramiidi mudel.
Niipea kui väljendatud teadmus on talletatud paberile (või mõnele muule meediumile), muutub ta informatsiooniks (teabeks). Esialgne teadmus jääb aga autori pähe ning lugejani see jõuab vaid meediumi vahendusel. Kui teadmusjuhtimisest välja jätta inimeste vahelist suhtlust ja vastastikust koosmõju pole tegemist enam teadmusjuhtimisega, vaid pigem infojuhtimisega, kus infot ühelt inimeselt teisele edastatakse teatud vahendite (meediumite) kaudu. Kui infojuhtimist inimeste vahel saab juhtida kasutades selleks erinevaid IT lahendusi (siin ka “kõva” teadmus), siis “pehme” teadmuse üleandmine ühelt inimeselt teisele toimub spontaanselt ja intuitiivselt. Selleks et infojuhtimist ja teadmusjuhtimist rohkem üksteisest eristada tuleks rohkem tähelepanu pöörata inimestele ja sellele kuidas nad “pehmet” teadmust jagavad. Seega IT vahendite roll teadmusjuhtimises peaks oluliselt muutma oma senist suunda, mis pakkus võimalusi teadmuse talletamiseks. Kaasaegsel teadmusjuhtimese IT lahendusel eesmärgisk peaks olema mitte niivõrd teadmuse talletamine, kuivõrd inimestevahelise suhtluse, kogemuste ja arusaamade ning mõtete vahetamise soodustamine.
Millised on peamised järeldused, soovitused?
- Kuigi teadmusjuhtimise praktikud ja teadlased tunnistavad, et on olemas raskesti väljendatav ja talletatav teadmus ning enamus teadlasi ja praktikuid ikkagi läheneb probleemile representationalist seisukohast. Nad otsivad võimalusi selleks, et leida viise vaikiva teadmuse muutmiseks väljendatud teadmiseks.
- Kui arvestada sellega, et inimene omandab teadmisi kogemuste kaudu ja interaktsioonide kaudu ümbritseva maailmaga, siis on kerge jõuda arusaamale, et õppimine hõlmab nii vaikivat kui ka väljendatud teadmust.
- Oluline on meeles pidada et teadmuse võtme atribuudiks on teadmine, mis on olemas erinevate inimeste peades. Seega peaks teadmusjuhtimine jääma ennekõike inimesekeskseks.
- “Pehmete” teadmiste jagamiseks soovitavad autorid kasutada praktikakogukondasid, mida ei saa jällegi täielikult üles ehitada tehnoloogilistele süsteemidele. Tõenäoliselt on inimestevaheline füüsiline kontakt mingil määral ikkagi alati vajalik.
Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?
Autorid on võrrelnud erinevaid käsitusi, definitsioone ja mudeleid teadmise mõiste dihhotoomia ja teadmiste hõive ning materialiseerimise kohta. Autorid on välja toonud hajuvaid ideid ja lähenemisviise, mis on tihti ükstesiega vastuolus. Autorid on püüdnud leida nendest ideedest ühisosa ning lähtuvalt sellest on hinnanud ning teinud järeldusi teadmusjuhtimise käsituste kohta.
Kasutatud kirjandus:
- Hildreth, P. J. & Kimble, C. (2002). The duality of knowledge. Information Research, 8 (1), paper no. 142 [Available at http://www.informationr.net/ir/8-1/paper142.html]
- Virkus, S. (2015). Teadmusjuhtimise I mooduli konspekt. Tallinn: Tallinna Ülikool
Maia haridustehnoloogia õpingud 